MKKMK Kutsari talvematk e operatsioon Uruoravad

Uus talv on tulekul ning meiegi määrime vaikselt suuski ja ajame talviseid magamiskotte pärast suveund uuesti kohevile. Kui ka tänavu tuleb logistilistes kogustes lund, siis on meil kindlasti taas plaanis lumekoopa ehitus nagu viimati jaanuaris 2023.

Saime kokku ilusal talvisel reedel Lääne-Virumaal Kabala külas - Karin, Piret, Sven ja Anton. Ilm on krõbe, maas on põlvini lumi. Neli ühesilmset kentauri, põlvini lumi ja toores uudishimu uute asjade avastamise suhtes moodustavad retsepti, et visata kokku üks poole sauna kõrgune lumehunnik ja uuristada sinna poole telgi suurune koobas. Reede õhtu sisustame niisiis õhtusöögi tegemisega majas ja samal ajal lume kokku viskamisega. Keskööks on paari meetri kõrgune ja poole tosina meetrise läbimõõduga mägi valmis ja jääb ööpäevaks tahenema.

Saabub hommik ja äratus toimub kaerahelbepudru ja värskelt jahvatatud kohvi lõhna taustal soojas toas. Kui söödud, pakime väikesed seljakotid ja teeme soojenduseks ühe ringkäigu looduses. Sel korral otsustame matkata räätsadel ja avastame Aarla ümbruse metsi, mis jäävad Kabalast mõned kilomeetrid põhja. Juba lõunasöögi ajal on õues tuntavalt külmem kui teele asudes tundus ja käiku lähevad soojenduspudelid Pireti turgutamiseks. Siit ka selle matka esimene avastus ja õppetund - külmal ajal igaks petteks alati teraspudel kotti. Mets aga on talviselt ilus - puud on lume raskusest lookas ja nii kaugele kui silm ulatab on imeliselt sätendavad vaated. Lumi krudiseb räätsa all ja kukub tihedamas võpsis krae vahele - puhas talvenauding.

Päikeseloojangu aegu langeb temperatuur -15 peale ja asume külma trotsides tagasiteele. Õnneks puhub ka lõikav tuul, mistõttu viimane kilomeeter tundub nagu neli. Laagrisse jõudes tegime soojaks sauna - kuna keris on vana ja saun veel vanem, siis soe tähendab 50 kraadi. Teine sama palju veel ja saab vee keema, aga mitte täna. Ühel või teisel juhul on seda enam kui 60 rohkem kui õues, seega tuju saab heaks küll. Sauna kütmine võtab oma aja, mis tuleb kuidagi ära sisustada.

Siinkohal jõuamegi eelmisel õhtul kokku visatud mäe uuristamise juurde. Alustuseks torkame väljast sisse, umbes poole meetri sügavusele terve hulga vitsasid - umbes meetriste vahedega ja seeläbi omandab meie küngas valge hiiglasliku siili välimuse. Need vitsad on selleks, et kui seest poolt välja uuristada, siis ühel hetkel tuleb vitsa ots vastu ja siis ei tohi kaugemale uuristada, sest siis läheb sein liiga õhukeseks. Järgmiseks uuristamegi sissepääsu - algul kitsa, siis natuke laiema ja siis läheme mõned meetrid künka keskme suunas. Ühel hetkel on sisemine ruum juba päris suur ja avastame, et oleme liiga palju lund välja uuristanud - poole telgi suurusest ruumist on saanud pooleteise telgi suurune. Siit selle matka teine avastus - uuristada ei tule mitte vitsa otsani, vaid mitte rohkem kui vitsa otsani - aga võib ka vähem. Järgmisel korral targemad.

Enne magama minekut torkame ühe pika võsaroika läbi katuse - et hingeaur ikka välja pääseks. Nüüd saab rahus magama minna. Oksi me külje alla ei pane, sest meil on lebomatid ja mis neist kuuskedest niisama rappida - las kasvavad. Kui õues oli öösel -20, siis koopas sees oli 0 ringis - märgatav võit. Hommikul saime aru kui õhukesed koopa seinad kokkuvõttes ikkagi olid, sest sees oli täiesti valge - ideaalse soorituse puhul oleks seal pidanud olema pime või vähemalt hämar.

Lõunast seame sammud tagasi kodu poole ja sellega ongi meie seekordne seiklus läbi. Kui ka tänavu talvel lund on, siis ehitame samasuguse, aga kahetoalise.