MKKMK matk Õmma ja Marimetsa rabadesse 20.-21.jaanuaril

Jaanuarikuu pakkus sellel aastal suurepäraseid ilmasid looduses liikumiseks. Kellel ikka matkapisik veres, see ei saa selliseid tingimusi niisama minna lasta ja nii hakkasid meil taaskord keha ja vaim kummaliselt käituma, nagu koeral, kes näeb peremeest jalutusrihma haaramas ja teab, et kohe-kohe saab välja.

Seega otsustasime jaanuari kolmandal nädalavahetusel ilmataadi kingituse vastu võtta ja teha ühe mõnusa talvise ööbimisega matka. Plaani sai võetud, et esimesel päeval liigume ja ööbime Õmma rabas ning teisel päeval lähme sumpame Marimetsa rabas ning vallutame sealse vaatetorni.

Laupäeva keskpäevaks olimegi oma seltskonnaga Õmma raba servas, kõigil räätsad jalas ja seljakotid seljas ning kompassil märgitud suund Õmma metsaonni poole. Nagu teada on, siis kõige lühem tee ei pruugi olla alati kõige lihtsam tee - nii läks ka seekord. Üsna retke alguses jäid meie teele sügavad turba kaevandamise kraavid oma salakavalate järskude lumiste servade ja õrna jää all varjuvate vesiste kraavipõhjadega. Tänu seikluslikule meelele ja aastatepikkustele kogemustele looduses õnnestus meil see takistus ületada mängleva kergusega.

Rabas liikudes ja kaugusesse vaadates jäi mulje nagu liiguks Eesti lipu sees. Selge sinine taevas pea kohal, eemal kauguses peamiselt mändidest moodustuv tume metsavöö ja siis see jalge all laulev puhasvalge lumevaip, kust peegelduks nagu vastu loendamatu hulk sätendavaid kristalle. Valgetesse kasukatesse riietatud kidurate rabamändide vahel liikudes ja aeg-ajalt mõnda jäätunud laugast ületades jõudsime lõpuks puidust hiiglase juurde – Õmma rabaonni.

Selle puidust vaikiva rabavalvuri juures tegime oma lõuna - küll see toit ikka maitseb looduses hästi! Loomulikult peab siinkohal au andma meie kokkadele, kes oskavad erinevaid toiduaineid ja vürtse niimoodi kokku segada ning just parajalt elaval tulel hellitada, et valminud roog on tõeline maitseelamus. Imelised toidulõhnad juhtisid onni juurde veel ühe suure perekonna, kes samuti kaunist talveilma olid nautima tulnud. Neile paraku potist enam midagi ei jätkunud.

Kuna talviti on päevad lühikesed ja meie soov oli laager enne pimedat püsti saada, siis seadsime sammud ööbimiskoha suunas. Teel sinna õnnestus sattuda hundi jälgedele ja mööda neid samu jälgi jõudsimegi lõpuks oma ööbimiskohta.

Õhtuks oli pakasepoistele antud vaba voli ja need kostitasid meid -20 kraadiga. Tegime ühe kõrge kuuse alla kaasas olnud pop-up grillil tule üles ning sooja toidu, kuuma tee ja pideva lobisemise saatel veeretasime päeva öösse. Ülevalt selgest öötaevast jälgis meie toimetusi kasvav kuu, mille hilise tunni kohta ere valgus tantsis koheval lumel, pannes miljonid tillukesed lumehelbed helkima nagu haldjatolmu ning maalis rabamändidega hangedele imelisi varjumustreid.

Pühapäeva hommikul laadisime ennast maitsvat hirsiputru täis, pakkisime laagri kokku ja seadsime suuna Marimetsa rabasse. Vastu hommikut oli ilm keeranud ennast kergesse plussi ja samuti oli tõusnud tuul, mis andis ennast hiljem lagedal rabal üsna korralikult tunda. Kui alguses sumpasime räätsadega üsna metsikus võsas ja eesolevad rajameistrid ning navigaatorid nägid välja nagu lumememmed, siis peale mitmetunnist rühkimist saime aru, et kui me soovime enne pimedat koju saada, peaksime jätkama liikumist laudteel. Sidusime räätsad kottide külge ja liitusime laudteel liikuvate matkalistega, kes kõik tugevat külgtuult trotsides liikusid sihikindlalt Marimetsa vaatetorni suunas. Osades kohtades oli tugeva pinnatuisu tõttu võimatu aru saada, kust rada täpselt läheb ja lihtne oli kindlast pinnasest mööda astuda. Hoolimata keerulistest tingimustest jõudsime kõik rõõmsate ja tervetena vaatetorni juurde, kus käisime korra ka üleval tipus ära, imetlesime kauneid loodusvaateid ning tuules lehvivaid erksates toonides trussikuid, mille oli hooletu suvine rabalaukas supleja unustanud lahkudes kaasa võtta.

Vaatetorn vallutatud, olid kõik meie seekordseks matkaks määratud sihid saavutatud. Nüüd oli vaja veel jõuda tagasi sooja autoni, kus saaks oma kergelt külmunud keha soojendada ja mõnuga täissuitsuvorstiga võileiba matsutada, ise samal ajal kodu poole kulgedes. Seda me tegimegi!

Õhtul koju jõudes oli keha küll väsinud ja uni tuli silmapilkselt niipea, kui pea oli jõudnud patja puudutada, aga vaim oli kerge ja puhta energiaga laetud. Just täpselt see, mida üks õige matk peabki tegema!