Rabasiili otsinguil 17. märts 2024 ehk Loosalu rabajärve luure

Põhjuse leiab ju alati loodusesse minemiseks, kui sa oled Kõigevägevama poolt loodud sellisena, et sinu soontes voolab veri, kus punastel verelibledel on matkakotid seljas ja heinakõrred suus. Sellistele inimestele mõjub pilk aknast välja nagu allergiahoog, kus ainukeseks ravimiks on ilmastikule vastavalt riietumine ja õkva (st otse) loodusesse. Tõele au andes tuleb tunnistada, et paraku Avastusmatkajad seda kroonilist haigust põevad.

Seekordse kesk-märtsikuise haigushoo taltsutamise otsustasime siduda kahe eesmärgiga, esiteks on vaja kindlasti austada iirlasi ja tähistada koos nendega püha Patricku päeva ja  kuna selle päevaga on seotud roheline värv, siis kas saaks olla midagi veel sümboolsemat, kui liikuda värskes õhus roheliste rabamändide vahel. Teiseks, ei andnud meile endiselt rahu see, et me ei ole veel oma silmaga näinud mütoloogilist rabasiili ning kuna karud on juba liikvel, siis järsku on seda ka meie poolt otsitav tegelane?

Kahe tuhande kahekümne neljandamal Issanda aastamal paastukuu seitsmeteistkümnendamal päeval seadsid kolm kõige tõsisemate haigushoogudega Avastusmatkalist sammud Raplamaa suunas, kuna vanades käsikirjades peituva info kohaselt kirjeldatakse rabasiilile sarnanevat tegelast nähtud olevat praeguse Loosalu-Paluküla matkaraja kandis. Nimelt olevat Lauka talu peretütar Tiina 1589. aastal rabasaarel ühte kummalist põlevate silmadega rotisuurust tegelast märganud, kui ta armuvaludes oma silmarõõmu olevat oodanud. Veel teati ürikutes rääkida juhtumisest, kus Kraavi talu sulane Jaak olevat 1641. aasta suvel läbi raba pulmapeolt tagasi sammunud ja pidanud kogemata tervele pesakonnale imelikele karvututele olenditele peale astuma, kel silmad nagu jaanimardikad peas helendasid. Meile nendest infokildudest piisas otsustamaks, kuhu suunas kompassil nõelavärav keerata.

Paraku on nii, et inimene teeb plaane, Kõigevägevam naerab ja seab asjad ikka oma tahtmist mööda. Emake Loodus ei tahtnud oma kroonjuveeli üldsegi mitte nii lihtsasti meile nähtavaks teha. Pühapäevane ilm oli kõike muud, kui ilusalt kevadine, tuulepoisid lõõtsutasid korralikult ja puistasid aegajalt oma jäisesse hingeõhku küll lumeterasid ja siis jälle veepiiskasid, just nagu uurides, millega meid parem kiusata on. Ent sihikindlat Avastusmatkalist ei peata miski, ta on nagu verekoer, kes on jälje üles võtnud ja liigub vankumatult lõhnaomaniku suunas. Meie sihiks oli Loosalu rabajärv ja nii nagu sitked Saaremaised rannakadakad, kes tugeva tuule käes kergelt painduvad ega iial murdu, tõmbasime ka meie oma kapuutsid rohkem peadligi ja liikusime tuntud Iiri viisijuppi ümisedes soovitud suunas.

Märtsikuu on aeg, kus kevad üritab kõikvõimalike vahenditega talve troonilt tõugata, ent viimane ei taha nii kergelt oma kohta loovutada. Küll kergitab kevad päikest taevakaarel kõrgemale, et soojad kiired pääseksid valget lumevaipa ja hõbedasi jääkaasi paremini sulatama, kuid talv suudab veel siiski oma kätetööd osavalt kõrgemate puude varju peita, kuhu otsene päikesepuudutus ei ulatu. Nii me siis jalutasime soisel kevad-talvisel maastikul, kus tumedal ja vesisel maapinnal kükitasid laiali paisatud lumemättad. Ja sulavett oli palju, kohati nii palju, et laudadest matkarada kippus juba vee alla jääma – suure tõenäosusega ongi ta juba järgmisel nädalal vee all ja kui siis kuiva jalaga tahta koju tagasi jõuda, peavad kummikud või muud kõrgemad jalavarjud kasutuses olema.

Kuna laudtee oli kohati alles talve jäises embuses ning terves pikkuses märg, siis pidi sellel kõndides üsna tähelepanelikult jälgima missuguse nurga all ja kiirusega saapa taldmik teega kontakti astub. Liiga uljalt liikudes oli spagaat või võitluskunstile omased liigutused kerged tulema. Kümnenditepikkune kogemus liikuda erinevatel aastaaegadel ja eri tüüpi maastikel, võimaldas meil siiski peale mitmetunnist rännakut elusa ja tervena Loosalu rabajärve äärde jõuda.

Kiuslikke Ilmataadi hoolealuseid trotsides olid meie kõhud tühjaks läinud ja nüüd vajas keha turgutust. Varjusime järve ääres kasvavate väikese rabamändide seltskonna taha ja panime supi ning kohvi tulele. Küll see soe supp ja kuum kohvi maitsesid ikka hästi sealsete kanarbikkude ja sookailude vahel! Kehakinnitus taastas rammu ja kosutas vaimu ning enne kui hakkasime tagasi liikuma, haukasime veel kõrvale šokolaadikompvekke ning tuntud Iiri lauluviis, mis vahepeal oli huultelt kuhugi kadunud, sai taaskord kõlama.

Otsisime, mis me otsisime, aga ei minnes ega tulles näinud me rabasiili. Ümberringi oli näha küll erinevate tuttavate metsaasukate tegutsemise jälgi, nägime ka esimesi sookurgesid ja kuulsime nende kluugutamist, aga rabasiilist ei ühtegi märki. Tagasi kõndides jäime pimeda peale ja südames oli väikene lootus, et ehk õnnestub kusagilt näha neid põlevaid rohelisi silmi, mida Lauka Tiina ja sulane Jaak olid kord sajandeid tagasi näinud, aga paraku ei olnud meil seda õnne.

Loteriiga ju ka alati ei võida ja mõni ei võida kunagi, ent kui sa omale võimalust ei anna ja piletit ei osta, siis ei ole sul ka kõige väiksematki tõenäosust võita. Avastusmatkajad käivad looduses ikka edasi ja küll me selle rabasiili ükskord ka kätte saame ja kas see juhtub järgmine kord või kahekümne aasta pärast see ei sõltu enam meist. Lisaks sellele mütoloogilisele tegelasele on looduses nii palju muud head ja põnevat, et hoolimata väljaminemise põhjusest, on peale järjekordset käiku enesetunne taaskord tükkmaad parem.